1.NÄDAL

07.10

Kell kolm helises äratuskell, mida olin pikalt kartnud. Käes oli hetk, kui tuli kompsud kätte võtta ja Tallinna lennujaama poole sõitma hakata. Olin otsustanud mõneks kuuks Poola pealinna Varssavisse õppima minna. Seda mõtet olin peas juba eelmise aasta lõpust saadik vaaginud, kuid esimese otsustava sammu Eesti Lennuakadeemia koordinaatorile Karinele Erasmuse programmi kohta kirjutada ja oma võimaluste kohta uurida, võtsin ette alles märtsis. Lennuakadeemias on õpilastele loodud üsnagi suur riikide ja koolide valik, kus oma välisõpinguid sooritada. Minu erialaks on lennundusettevõtte käitamine, inglise keeles aviation management. Minu erialala õppekava arvesse võttes on kõige sobilikemateks koolideks Hollandis asuv Amsterdam University of Applied Sciences, Belgias olev Thomas More Business School, Institute of Technology Carlow Iirimaal, French Civil Aviation University Prantsusmaal, Vilnius Gediminas Technical University Leedus ja kool, kuhu mina õppima asusin - War Studies University Poolas. Kui nendest erialadest õpilased endile meeldivat kooli ja riiki ei leia, on neil võimalus ka muudesse koolidesse õppima kandideerida. Valisin Varssavis asuva kooli, kuna minu eesmärgiks on õppida lennundusega seotuid aineid, mida War Studies University ka pakub. Samuti on mul hea võimalus ained Eestisse naastes nii-öelda üle kanda nõnda, et neid mul enam teist korda Eestis sooritada ei tule. Ka pole Poola Eestist eriti kaugel ning koju pole nii pikk maa, kui seda oleks mõnest teisest riigist. 

Kuna uni oli vägagi magus, saime voodist püsti ikkagi umbes 20 minutit enne takso saabumist. Minu poissõber Andres lendas minuga kaasa, et aidata mind asjade ära viimisega ning aidata mul seal nii palju kohaneda, kui see pooleteise päevaga võimalik oli. Lennujaama sõites vaatasin takso aknast pimedaid Tallinna tänavaid ning mõtlesin, et see on viimane kord tüki aja jooksul, kui ma neid näen, sest tagasi tulen sünnipäevaks, jõuludeks ja aastavahetuseks alles detsembris. Veidike oli tunne nagu sõidaks tööle, kuna terve suve jooksul sai hommikuti kella nelja-viie vahel taksoga tööle sõidetud. Ikkagi polnud veel täiesti kohale jõudnud, et ma tükiks ajaks ära lähen. 

Läksime kohale korraliku varuga, kuna hommikuti on lennujaama turvakontrollis pikad järjekorrad. Jõudsime kohale isegi võib-olla natuke liiga vara, kuna lisaks meile olid turvakontrollis ainult mõned üksikud inimesed, kuid see-eest oli terminalis samuti tore aega veeta. Nägin endisi kolleege, kellega jõudsin enne veel veidi juttu ajada, kuni igaüks oma väravasse ruttas. Uudistasime kuuenda värava juurde tehtud jõusaali, millest eelmisel päeval ka uudistes juttu oli olnud. Hiljem võtsime kommipoest kohvi, mida sai suvel üsna palju joodud ning millest olin juba puudust tundma hakanud. Enne lendu tahtsime veel kiire malepartii teha, kuid meie kahjus olid malelaualt mõned malendid kadunud, mistõttu jäi see idee katki, kuid üsna pea algas ka pardaleminek.

Enne lendu trenni kah!

Meie lennuk. Finnair Embraer ERJ-190LR OH-LKO

Õhkutõusuks valmis!

Tallinna tuled

Lendasime Varssavisse läbi Helsingi Finnairiga. See oli meie mõleja jaoks esimest korda selle lennufirmaga lennata. Lend Helsingisse möödus hetkega. Stjuardessid ja stjuuard jõudsid kõigest kaks korda reisijatele kommi pakkuda, kui juba palus lennuki kapten neil istet võtta, kuna lennuk hakkas maanduma.
Kuna Helsingi lennujaamas oli meil jätkulennuni aega umbes kolm tundi, oli meil aega, et ka sellele lennujaamale põhjalikum pilk peale heita. Jõudsime ilusti lennujaama ühest otsast teise jalutada ning kõik väravad, poed ning lennukid perroonil ja kaugemal platsil üle vaadata. See oli hea, kuna järgmisel päeval lendas Andres tagasi Eestisse ning tema jätkulennuni Tallinnasse oli üsna vähe aega, mismõttu tuli terminaliga põhjalik tutvumine kasuks, et oma lähtevärava vajadusel kiiresti üles leiaks.

Ei saanud proovimata jätta

Järgmiseks lennuks valmis! Taamal airBalticu Dash8 ja terve rodu Finnairi ATR tüüpi lennukeid

Vantaa kohal

Ja maandumine Varssavis!

Finnair Airbus A319-112 OH-LVK

Lend Varssavisse kestis natuke üle pooleteise tunni, millest mingi osa lasin Andrese õlal und. Sirvisime pardaajakirju ning Andres mängis meie mõlema telefonis Candy Crushi elud nulli, pärast mida hakkas poisil igav ning mida poiss siis teeb, kui tal on igav - muidugi hakkab lollitama. Andres hakkas istmete kohal olevat ekraani näppima nõnda, et see hakkas kinni-lahti käima ja nii oma mitu minutit järjest. Samal ajal, kui Andresel oli peas nägu "mina ei tegin", siis mina seevastu olin küll sellise näoga, et palun ära lõhu lennukit ära. Õnneks hakkas lennuk varsti maanduma ning Andresele ei jäänud enam aega veel midagi korraldada. Jõudnud Varssavi Chopini lennujaama, uudistasime terminalis veel natuke ringi enne, kui turvaalalt väljusime. Varssavis tervitas meid samasugune sombune ja vihmane ilm nagu Tallinnas ja Helsingis. Jõudnud terminalist välja otsustasime takso asemel ööbimiskohta minna rongi ja bussiga. Rongi jõudes selgus, et kaardiga piletit osta ei saa ning tarvis oleks münte. Kuna mul oli ainult paberraha ning münte polnud, jooksis Andres lähedalolevasse müügikohta ning tuli tagasi Fanta limonaadi ja hunniku müntidega, mille eest saime piletid osta. Rongisõit meie peatusesse kestis umbes 40 minutit. Ühes peatuses sisenesid rongi piletikontrolörid, kes tahtsid meile trahvi teha, kuna me polnud oma pileteid valideerinud. Püüdsime küll selgitada, et me ei teadnud seda, kuid see ei aidanud. Lõpuks tegid nad ainult ühele meist trahvi. Me polnud Varssavis isegi üht tundi jõudnud olla, kui saime juba trahvi, mis tõmbas tuju otsekohe allapoole nulli. Kui olime rongist maha saanud, ei leidnud me bussipeatust üles, kuna pidevalt kadus seal kohas levi ära. Lõpuks sõitsime bussiga väikese ringi enne, kui jõudsime õigesse peatusesse. Bussides saab pileteid osta ka kaardiga ning seal pileteid valideerima ei pea, kuna masin trükib piletile selle ostmisel kellaaja peale kunas pilet ostetud on. Ööbisime kohas nimega Villa Victoria, kuhu oli bussipeatusest natuke alla kilomeetri kõndida. Kirusin end, et lihtsalt taksot ei võtnud, oleks säästnud nii aega kui raha. Jõudnud kohale leidsime eest ühe venelase, kelle käest Andres küsis koha omaniku kohta. Venelane osutas seinal olevale numbrile, millelt pidi omaniku kätte saama. Mõne minuti pärast jõudis omanik kohale ning andis meile toa võtme kätte. Võtsime kottidest ja kohvrist asjad välja, mida minu ühikasse vaja viia ei olnud ning hakkasimegi kohe minema. Ühikasse jõudes istus valvelauas üks vanemapoolne naine, kes inglise keelest midagi ei teanud. Kuna Andres räägib vene keelt, sai kuidagi vene keeles asjad ära aetud. Panime minu asjad enam-vähem ära ning vaatasime ka muud ruumid üle. Köök on terve korruse peale ühine. Samuti on nii tualett kui ka duširuum poistele ja tüdrukutele ühised. Minu jaoks oli see kõik esialgu nii harjumatu, kuna Tartu üliõpilaselamus elades oli meil nelja peale köök ja vannituba ning ühtäkki tuleb neid terve korrusega jagada. Õpilased oma isiklikku võtit ei saa. Kahepeale on üks võti, millega tuleb kuidagi hakkama saada ning kui mõlemad õpilased ühiselamust lahkuvad, siis tuleb võti adminstraatori laua juures olevast august alla lasta. Kuna kell oli juba palju ning väljas hakkas hämarduma, siis otsustasime ööbimiskoha lähedal olevatest toidupoodidest mingisuguse valmistoidu kaasa haarata, kuna söögikohti seal kandis polnud ning olime päev otsa söömata olnud. Mida ma nüüdseks olen Poola toidupoodide juures tähele pannud on see, et neil ei müüda väga valmistoite. Tuli leppida võileibadega. Ostsime mulle ka muid eluks vajalikke asju, kuna käsipagasiga ei jõudnud kõike kaasa võtta. Ei saa öelda, et hinnad oleksid Poolas väga palju madalamad kui Eestis. Nad on suhteliselt sarnased, võib-olla natuke soodsamad. Alkohol on kindlasti odavam. Ostsime pudeli Jack Daniel's viskit, et meid mõlemat rahulikumaks muuta, sest esimesed muljed Poolast polnud just kõige paremad, päev oli pikk olnud ning negatiivseid emotsioone päeva lõpuks oli palju kogunenud. Eriti kaugele me viski joomisega ei jõudnud, kuna vajusime mõlemad üpriski ruttu ära.

08.10
Ärkasime hommikul kella 7-8 vahel, kuna Andrese lend tagasi Eestisse väljus kella ühe paiku ning enne seda oli tarvis veel ühikast läbi käia ning ühte kaubanduskeskusesse jõuda. Sel korral matsime kohe ühistranspordiidee maha ning otsustasime tellida takso, mis jäi oma 20 minutit hiljaks, kuna taksojuht sõitis valele aadressile ning meil polnud omakorda levi, et taksofirmasse helistada. Lõpuks jõudis taksojuht kohale ning saime sõita ühikasse, et veel mõned asjad minu tuppa ära visata ning siis juba kaubanduskeskuse poole sõita. Andres oli valinud välja kaubanduskeskuse, mis jäi enam-vähem lennujaama teele. Kaubanduskeskuse nimi oli Blue City. Jõudsime kaubanduskeskusesse kohale pool tundi enne selle avamist. Kuna nägime teisel pool teed KFCd ning kõhud olid tühjad, otsustasime sinna sööma minna. Kui astusime uksest sisse, nägime ainult ringi askeldavaid töömehi ning süüa polnud kusagilt lootust saada. Jalutasime tagasi kaubanduskeskusesse, kuna kohe hakati poode avama. Kaubanduskeskus oli väga suur ning kena. Kahju, et polnud sellega aega põhjalikumalt tutvuda. Käisime militaarpoes, et mulle pipragaas osta. Müüja sõnul pidi Poola politsei sama kanget pipragaasi kasutama. Andres sai endale taskulambi tasku ning minu isale ostsime sünnipäevaks otsmikulambi.

Blue City ostukeskus

Ostud sooritatud, püüdsime esimese ettejuhtuva takso kaubanduskeskuse ees kinni ning palusime end lennujaama sõidutada. Lennujaamas oli Andrese väljalennuni piisavalt aega jäänud, et jõuaks koos veel süüa ning ka selle tee uuesti läbi käia, kust rongi peale saada. Aeg liiklus halastamatu kiirusega ning oligi käes hetk, mil Andres pidi minema turvaalasse ning mina pidin üksi siia maha jääma. Hakkasin otsima kohta, kust oleks võimalik lennuvälja näha. Lennujaamast seestpoolt ei leidnud ma ühtki kohta, seepärast läksin välja ning jõudsin kohani, kust paistiski Finnairi lennuk. Oli väga suur õnn, et ma selle koha leidsin ning Finnairi lennuk just seal seisis. Kui Andres oli oma kohale maha istunud nägi ta mind ka lennukiaknast. Mina teda ei näinud, kuid nägin kohta, kus ta istus, kuna ta tõmbas oma kardinat üles-alla, mille järgi sain aru sain sellest aru. Ootasin kuni lennuk õhku tõusis, vihm kahele poole lehte lennates. Läksin vaikselt rongijaama ning sõitsin tagasi ühikasse. Päris naljakas, aga Andres jõudis enne Helsingisse lennata, kui mina tagasi ühikasse sõita.

Ühikas hakkasin asju lahti pakkima, et end tegevuses hoida. Olin toas veel üksi, kuna minu toakaaslane Bulgaariast pidi alles järgmisel päeval kohale jõudma. Toas on lisaks vooditele kummalegi õpilasele öökapp, üks kirjutuslaud, üks tavaline laud, suur riiul, riidekapp ja üks keskmise suurusega kapp.

Üliõpilaselamu "Partyzant"

Minu tuba

Köök

Kõik koos

09.10

Esimene öö uues kohas möödus rahulikult.  Voodi oli üsna mugav - mitte liialt pehme ega kõva. Kuna mul muud peale pooliku pätsi musta leiva ja kommide polnud, tuli ette võtta retk toidupoodi. Olin eelmisel õhtul lähimad toidupoed Google Mapsis ära salvestanud ning nüüd oligi jäänud üle need vaid üles otsida. Olin otsustanud käia poodides nagu Biedronka, mis tähendab poola keeles lepatriinut, Lidlis ning Tescos. Kaks viimast on eestlastele ehk veidikene tuttavamad ning nende Eestisse tulemisest on ka meedias viimasel ajal mitmeid kordi juttu olnud. 

Neist kõigist jättis mulle kõige parema mulje Tesco, kuna sealt võis leida enamiku vajaminevast kaubast. Samuti ei saa ka Biedronka kohta eriti midagi halba öelda, kuid Lidli valik jäi seevastu natuke kesisemaks. Seniste poeskäikudega sai üha selgemaks, et toitu tuleb siiski ise tegema hakata, kuna poodides puudub praktiliselt valmistoidu ostmise võimalus. Seda kas pole üldse või on väga vähe. Alguses tekitas minus üsna suurt vastumeelsust teha süüa köögis, mida jagab terve korrus, kuna  olin harjunud paremate tingimustega Tartu Üliõpilaselamus elades, kus tuli kööki ja vannituba jagada vaid kolme teise inimesega. Selles ühikas tuli hakata kõike terve korruse peale jagama, millega olen nüüdseks küll enam-vähem ära harjunud.

Biedronka

Lidl

Tesco

Õhtul kella kümne paiku jõudis lõpuks ka minu toakaaslane kohale. Olin juba mõtlema hakanud, et ma ei saagi endale toakaaslast selleks semestriks, kuna tundus, et kõik õpilased on juba kohal ning minu toakaaslasest pole ikka midagi veel kuulda. Lõpuks koputati ka minu uksele ning sisse astus üks rõõmsameelne ning elav tüdruk, kes polnudki Bulgaariast,  vaid hoopiski Türgist, keda olid siia saatma tulnud tema vend ning vennanaine. Mul oli toakaaslase saabumise üle hea meel, kuna tundsin end üpriski üksinuna ning oli tore kellegiga rääkida, kes on samas olukorras nagu midagi - võõras riigis, tundmata selle keelt ning kombeid. Esmamuljed olid üpriski head, minu kartustel jubedast toakaaslasest polnud mingisugust alust, mida oli väga tore tõdeda. Tuli jääda lootma, et ka edaspidine suhtlus sujub hästi. 

10.10

Kätte oli jõudnud esimene koolipäev. Pidime kogunema poole üheksa paiku ühiselamu ees, kust liikusime edasi majja nimega Hall of Tradition, kus pidime kohtuma ülikooli rektoriga ning saama kätte õpilaspiletid. Enne rektoriga kohtumist käisime ühe Erasmuse programmi koordinaatoriga läbi koridoris olevate Poola sõjaväelaste portreed ning kuulasime, mispärast keegi Poola riigile ja sellele ülikoolile tähtis on. Lisaks rektorile olid kohale tulnud kõik Erasmuse koordinaatorid ning mõned õppejõud. Meil paluti võtta kahte ritta, pärast mida saabus kohale rektor, kes soovis meile õpingutes edu ning jagas kätte õpilaspiletid. Samuti tehti ka ühispildid ning seejärel suunduti kohvilauda. 

Pärast ametliku osa lõppu suundusime tagasi ühiselamusse, kus vahetasime riided ning suundusime mõndade mentoritega lähedalolevasse kioskisse, kust ostsime kas ühistranspordi kuukaardid või lausa kolme kuu kaardid, mis pandi meie õpilaspiletitele. Mina ostsin kolme kuu kaardi, mis maksis kusagil 30 eurot. Ühistranspordis tuleb kaart vaid esimesel korral läbi piiksutada, edaspidi peab kaart lihtsalt endaga kaasas olema. Pärast kaartide ostu viisid mentorid meid bistroosse sööma, kus oli üsna hea toit ning mis pole ka ühiselamust eriti kaugel. 

Õhtul toimus tutvumisõhtu, kuhu paluti kõigil oma riigi traditsioonilisi hõrgutisi tuua. Kuna mina sain selle info alles esmaspäeval, polnud ma midagi spetsiaalselt kaasa võtnud, kuid õnneks oli kilone Kalevi kommide pakk kaasa võetud, mis päästis olukorra. Tutvumisõhtu avasid Erasmuse koordinaatorid, pärast pandi taustale mängima Poola riigi kohta käivad videod. Sai proovida erinevate riikide maiustusi ning ka Poola toite. Üheks põhiliseks rahvustoiduks on Poolas pierogid, mis meenutavad pelmeene, mida pakutakse kõiksuguste erinevate täidistega. Samuti sõime soolaseid pannkooke meenutavaid asju. Kõhud täidetud, alustati erinevate tegevustega. Võtsime kõik ühte suurde ringi, kus oli umbes 40 inimest ning mängu mõte oli korrata kõigi nimesid. Eriti keeruliseks osutusid leedukate, itaallaste ja bulgaarlaste nimed, mis ei tahtnud sugugi hästi välja häälduda ning nii mõnigi sai endale uue nime. Veel tantsiti tantsu, mida Poola õpilased pidavat terve semestri õppima, et seda ballil koos tantsida. Meie õppisime selle 15 minutiga niivõrd-kuivõrd selgeks. Kel huvi, võib tantsu näha sellelt lingilt. Ka mängiti Eestiski tuntud mängu, kus inimesed liiguvad ümber toolide, mida on alati ühe võrra vähem, kui osalejaid ning kui muusika peatub, peavad kõik endale koha leidma. Kes ei leia, langeb mängust välja ning samuti püüdsime ka raskeid poolakeelseid lauseid hääldada. Mängud mängitud, saime niisama üksteistega veel tutvuda enne, kui kõik ühiselamusse tagasi liikusid.

Rahvustoidud

Toolil on lühikesed jalad

11.10

Kogunesime hommikul seitsme paiku, et minna Poola parlamenti ehk seimi. Pidime kohal olema kell kümme, kuid hakkasime juba kaks tundi varem liikuma, kuna Varssavi tänavad on tipptundidel üsna korralikult umbes. Jõudsime kohale natuke enne kella kümmet ning pidime üsna kaua vihma käes ootama, kuni valvur meid parlamendi territooriumile edasi lasi. Parlamendihooned ning kogu see ala nägi väga kena välja. Kahjuks parlamendis sees pilte teha ei tohtinud. Vastasel juhul oleks ees oodanud trahv, kuid lisan illustreerimiseks Googlest leitud foto. Läbisime turvakontrolli ning suundusime kohe rõdule, et parlamendi istungit näha. Juhtusime üsna heal ajal parlamenti külastama. Erasmuse koordinaator ütles, et temal on see esimene kord Erasmuse tudengitega parlamendis käies selle istungit näha. Istungit oli sellegipoolest huvitav jälgida, et keelest aru ei saanud. Küsisin koordinaatori käest, mille üle nad arutlevad. Tegu olevat olnud eelarvet puudutava küsimusega. Istungi lõpus toimus hääletus, milles domineerisid vastuolevad hääled. Pärast istungi lõppu rääkis giid meile veidike Poola parlamendist, kuidas on võim Poolas jaotunud ning lõpuks käisime vaatamas ka Poola parlamendihoonete maketti. Saime teada, et ees ootavad uued ehitustööd, kuna ruumi olevat veel liiga vähe. 

Sissepääs

Parlamendi õu 

Pilt Googlest

Pärast parlamendikülastust liikusime edasi vanalinna, kus anti meile tunnike, et oma nälga kustutada. Käisime Türgi tüdrukute ja nende poolakast mentoriga Costa Coffees zapiekankat söömas, mis on lihtsalt üks pikk sai, kuhu saab endale meelepäraseid asju peale valida. Tavaliselt on nendeks koostisosadeks salaami, sink, juust ja šampinjonid. 

Zapiekanka

Pärast lõunat saime taas kõik kokku, et vanalinnas koos giidiga ringkäik teha. Kahjuks polnud ilm selleks just kõige sobilikum, kuna sadas lakkamatult vihma - kord kõvasti, kord veel kõvemini. Jalutasime vanalinna hoonete vahel, mida polnud originaalkujul just väga palju II maailmasõja pommitamisest järele jäänud. Pommidega tahetigi just vanalinna piirkonda eesotsas hävitada. Paljud hooned olid taastatud pärast sõda. Giidi sõnutsi nägi Varssavi linn pärast pommitamist välja kui rusuhunnik ning inimesed pidid hakkama kogu elu taas üles ehitama. Turuplatsil rääkis giid meile loo, miks on Varssavi sümboliks merineitsi, kes pidavat olema Kopenhaageni merineitsi õde. Kord oli keegi merineitsi kinni püüdnud ning teda Varssavi turuplatsil raha eest laulma sundinud. Kurba merineitsit laulmas ja nutmas juhtus nägema üks mees, kes merineitsi vabastas ning tänutäheks lubas merineitsi Varssavit ja Poolat alati kõiksugude hädade eest kaitsta. Jalutasime mööda Marie Curie sünnikohast ning kohast, kus jõi Dalai Lama Poolas käies tassi piima. Külastasime ka Poola tähtsaimat kirikut, mida on Poola riigipead palju külastanud. Samuti nägime ka Varssavi ülestõusu monumenti. Lõpetasime ringkäigu Poola presidendi lossi juures, mille läheduses on ka kaks kuulsa helilooja Chopini muusikat mängivat pinki. Tuleb vaid nupule vajutada ning pink hakkab Chopini heliteoseid mängima. Selliseid pinke pidi Varssavis kokku olema 15. 

Poola üks tähtsaimatest kirikutest

Kirik seest

Merineitsi Poola riiki mõõga ja kilbiga kaitsmas

Raekoja plats

Koht, kus Dalai Lama piima käis joomas

Varssavi ülestõusu monument

Chopini muusikat mängiv pink

Presidendi loss

Pärast tuuri lõppu läksime osadega Złote Tarasy kaubanduskeskusesse, mis jäi mulle väga oma omanäolise disaini tõttu meelde. Poode on seal samuti palju, aga kuna olime väsinud, ajasime kõige hädatarvilikumad asjad korda ning sõitsime rongi ja bussiga tagasi ühiselamusse.  

Złote Tarasy kaubanduskeskus

Złote Tarasy seest

Ja tagasi minek

12.10

Alustasime päeva kella üheksa paiku ülikoolilinnakus jalutuskäiguga. Üks meie mentoritest tutvustas meile meie jaoks tähtsamaid hooneid, kuhu meil nende nelja kuu jooksul asja võib olla. Kohe ühiselamu kõrval asub maja number 94, kus hakkavad toimuma poola keele tunnid. Sellest järgmine maja on maja number 22, kus on peamiselt lennundusained. Seega oli üsna tore kuulda, et kõik minu ained hakkavad toimuma ühiselamule nii lähedal. Kõigest 2-3 minutit ja juba olen õiges kohas. Peamajja meil asja pole, kuna see on militaarotstarbeline, ümbritsetud okastraadiga ning sissepääsu valvab valvur. Veel nägime, kus asub Erasmuse kontor ning kus toimuvad kehalise kasvatuse tunnid. Hea on see, et me võime jõusaali ja ujulat kindlaks määratud aegadel tasuta kasutada.

Ülikooli raamatukogu

Lõpetasime ringkäigu Hall of Tradition majas, kus hakati meile meie õpingute kohta täpsemalt infot jagama. Lisaks mulle alustas sel sügissemestril omi välisõpinguid selles ülikoolis 26 üliõpilast Leedust, Lätist, Türgist, Rumeeniast, Itaaliast, Hispaaniast, Bulgaariast, Ungarist, Sloveeniast ja Slovakkiast. Õpitakse kolme eriala: security sciences, organizational management ja minu eriala - aviation management. 

Iga õpilane pidi rääkima, kust ta pärit on, mida õpib, miks ta just Poola ja selle ülikooli valis jne. Seejärel räägiti meile ühiselamu korrast, hädaabinumbritest, lähimatest toidupoodidest ja söögikohtadest ja muust tarvilikust. Kolme eriala peale valiti välja ka liidrid, kelle ülesanneteks on olla kõigega kursis, suhelda õppejõududega, panna eksamite toimumiste ajad paika ja kõike muud. Iga eriala õpilastele esitati mõistatus, mille lahendajast saigi liider. Minu rühmas sai liider minust. Minu rühm pole just kuigi suur. Lisaks mulle õpib aviation managementi sel semestril ainult üks poiss Türgist. See oli üsnagi ootamatu üllatus, et me hakkame ainult kahekesi kõiki lennundusega seotuid aineid võtma, kuid hiljem seda peas vaagides hakkas see mõte mulle pigem meeldima, kuna nõnda olen ma ise ka sunnitud rohkem loengutele keskenduma ega pole aega kõrvaliste asjadega tegeleda.

Veidi nänni ka 

Aviation Managementi teamleaderi stressikuubik

13.10
Alustasime päeva kella 8 paiku, et sõita Varssavi tähtsaimasse politseijaoskonda, kus pidime kohal olema pool 10. Ummikute kartusele hoolimata jõudsime juba 9 paiku kohale. Kuna aega oli pool tundi, siis otsustati minna lähedalolevasse Starbucksi. Nii mulle kui ka mitmetele teistele oli see esimene kord seal käia. Midagi erilist Starbucksist ostetud kohv küll polnud, lihtsalt kallim, kui mujalt ostetud.

Minu esimene Starbucksi kohv

Politseijaoskonnas kuulasime ühe Poola politseiniku ettekannet, mida tõlkis teine politseinik. Räägiti, kuidas Poola riigis käituma peab, et sekeldusi ei tekiks. Näiteks võib Poola politsei teha trahvi, kui inimene suitsetab bussipeatuses. Veelkord räägiti üle hädaabinumbrid ning hoiatati erinevate uimastavate ainete eest. Klubides tulevat üsna tihti ette seda, et kellegi joogi sisse on midagi pandud. Samuti räägiti ka helkuri kandmisest. Ka Poolas on see kohustuslik. Veel käisime kriminalistika laboris ning nägime, kui palju kaameraid on Varssavi linnas. Saime ka ise kaamerapilte näha. Ühistransportigi on palju kaameraid paigaldatud. Samuti nägime häirekeskuse ruumi, kus istusid inimesed, kes vastasid hädaabikõnedele. Väljas nägime peatvaadates üsna tavalist valget kaubikut, kuid selle sisemuses võis näha kaameraid kaubiku ümbrust kajastamas ning palju muid tehnikaseadmeid.

Warsaw Metropolitan Police

Politsei mudelautod

Veel mudelautosid

Kuna politseijaoskonnas läks üsna palju aega ning tarvis oli veel sõita Frédéric Chopini muuseumisse, jäi lõuna ära. Muusem oli küll kena ning modernne, kuid minu jaoks natuke igav. Hiljem kuulsin ka teistelt, et neile seal eriti ei meeldinud. Eks sellele aitas kaasa ka väsimus ning see, et kõigil olid kõhud tühjad. Giid rääkis meile Chopini eluloost ning muuseumis võis näha mitmeid Chopinile kuuluvaid isiklikke esemeid. Üheks muuseumi tähtsaimaks eksponaadiks on Chopini eluaja viimane klaver. Chopin tähendab poolakate jaoks väga palju. Nad on tema üle äärmiselt uhked ning hoiavad Chopini mälestust vägagi au sees. Chopini järgi on nimetatud ka Varssavi tähtsaim lennujaam.

Chopini muuseumi ümber käivad ehitustööd

Sissepääs

Chopinile kingitud kell

Chopini viimane klaver

Muuseumikülastuse lõppedes läksime mentoritega sööma. Nad olid meile Zapieceki nimelises restoranis paar lauda kinni pannud. Selles restoranis pakutakse poolapäraseid toite nagu pierogid, supp nimega żurek ning palju muud. Toit oli üsna hea ning täitis kõhtu päris korralikult. Kui olime söönud, jäid osad meist veel linna ning osad läksid tagasi ühikasse. Teel tagasi silmasin tee kõrval ühte muuseumi, mille hoovis seisid lennukid. Jätsin mõttes selle koha meelde, kuna tahaksin Varssavis olles kindlasti ka lennundusega seotuid kohti külastada.  

Poola astronoomi Nicolaus Corpenicuse monument 

Söök, võrratu söök

Huvitavad linnud

14.10

Laupäeval otsustasime erasmuslastega loomaaeda minna. Meid kogunes üsna palju kella üheteistkümneks kokku, et siis koos edasi minna. Sõit loomaaeda kestis umbes tund aega. Kõigepealt sõitsime bussiga King Cross Praga kaubanduskeskuse juurde, kust edasi sõitsime juba trammiga. Trammi pealt maha saades valitses esialgu väike segadus, et kus see loomaaed nüüd siis täpsemalt on, kuid see peata olek kestis õnneks vaid paar minutit, sest siis leidsime juba õige suuna üles. Õpilasele maksis loomaaia pilet 15 zlotti, mis on umbes 3,55 €. Kui esialgu tundus, et loomaaed on üsna väike, siis tegelikult osutus see vägagi suureks. Jagunesime väiksemateks gruppideks, kellega mööda loomaaeda ringi hakkasime käima. Pisikese kaardi abil hakkasime meid huvitavaid kohti läbi käima. Nägime palju erinevaid loomi, linde, kalu, roomajaid jne. Minu ammune unistus näha kaelkirjakut sai samuti lõpuks teoks. Veetsime loomaaias kokku neli-viis tundi, mille jooksul jõudsime vist terve loomaaia läbi käia. Ainus koht, kuhu me minemata jätsime oli ämblikute maja. Õnneks polnud ma ainuke, kes sinna minna ei soovinud, vaid see jäeti üsna üksmeelselt kohe plaanidest välja. Mõned olid koguni ühiselamusse juba jõudnud enne, kui me loomaaiast välja olime saanud.

Sissepääs

Loomaaia vaieldamatu staar

Leobos

Sellised tegelased kõndisid täitsa vabalt ringi

Timon

Sügeleb

Patrullimas

Pärast loomaaeda sõitsime trammiga tagasi King Cross Praga kaubanduskeskuse juurde, kus mina sõin taarkord zapiekankat ning teised kebabi. Seekordne zapiekanka oli pehmem ning parema maitsega, kui see, mida olin mõned päevad tagasi söönud.  Enne ühikasse tagasiminekut käisime veel suures toidupoes nimega Auchan, et nädala toiduvarusid täiendada. Poes on üsna tüütu käia, kuna tuleb kõndida umbes 700 meetrit, et jõuda bussipeatuseni ning sealt edasi tuleb veel oma 20 minutit bussiga sõita, et jõuda Auchanini, kus käivad üsna paljud erasmuslased süüa ostmas. Lähemad, kuid see eest väiksemad toidupoed asuvad ühiselamust 2-3 kilomeetri kaugusel. Tagasi ühikasse jõudsime juba üsna hämaras.

Zapiekanka nr 2

15.10
Pühapäeva veetsin end välja magades, Eesti ainetega tegeledes ning süüa tehes. Lisaks 30 EAPle Poolas võtan 15 EAPd ka Lennuakadeemiast. Seepärast tean juba praegu, et eriti palju aega mul Poolas olles ringi reisimiseks ei jää. Minu eesmärk on kool järgmisel kevadel ära lõpetada ning seepärast leppisin õppejõududega kokku, et jätkan nende ainete õppimist iseseisvalt Poolas olles ning Eestisse tagasi tulles, kas siis detsembris või veebruaris sooritan eksamid. Nõnda toimides on mul järgmisel aastal endal kergem ning siis tuleb juba ka lõputööga tegelema hakata ning mida vähem aineid siis teha on, seda kergem on endal.